Sõna „tehnoloogia“ annab mõista, et kursus ei pruugi olla eripedagoogile kerge. Kindlasti aga huvitav ja väga vajalik. Iseseisev õppimine oli alguses raske (kodulehe loomine), aga lõppkokkuvõttes siiski arenemiseks häid võimalusi pakkuv õppevorm. Ise teema läbitöötamine tekitas huvitavaid mõtteid, mida võimaluse olemasolul katsetada sain (tugitehnoloogia ülesanne). Oli hea tunne, kui midagi keerulist sai valmis ja viis huvitava järelduseni. Loengumaterjalid olid hästi mõistetavad ja ülesannete õnnestumist toetavad.
Kõige aeganõudvam protsess oli kodulehe loomine ja minu puhul oli see toiming ka suunavat-toetavat abikätt vajav. Kodulehe loomine andis võimaluse suhelda ja pisut ka kaasa rääkida tehnoloogilist keelt valdava inimesega. See kaasa rääkimise üritamine ja arusaamise tekkimine oli uut kogemust pakkuv, mida nüüd teistegagi jagan. Kinnitust sai ka teada-tuntud tõde, et õnnestunud koostöö aluseks on head inimsuhted.
Olles sotsiaalset mitte eriti aktiivne inimene, on vastloodud ajaveeb ja algusjärgus koduleht mulle nüüd heaks mõtlemisaineks, kas jätkata. Kui seda teen, siis arvatavasti rohkem erivajadusega inimese võimaluste ja vajadustega arvestavalt.
Ettepanekuna oskan välja pakkuda võib-olla seda, et kodulehe loomisel, kui ebakindlus on suur, võiks teha koos õppejõuga mõned Skype-suhtlused, kus kõik n-ö rumalad küsimused saaks ära esitada. Kui tekib juba teatav arusaam ja loogika, siis on kergem iseseisvamalt jätkata.
Raske läheb mööda, aga teadmised, kogemused ja tulemused jäävad. Nii võiks selle kursuse kokku võtta. Nii öeldakse ka mägedes käimise kohta ja kindlasti veel paljude huvitavate ja vajalike tegevuste puhul. Meenub veel Ene Koitla artikli pealkiri „Digiajastul istub haridus viimases vagunis“. Usun, et saadud teadmistega oleme tulevikus väikeseks algeks suunamaks haridust viimasest vagunist ettepoole.
